Argo Männik 

Kirjutab Peeter Laurits:

Metall – külm ja elutu. Puit – soe ja elav. Baasmaterjalid. Algelementide ratta kodarad. Argo Männik töötab baasmaterjalidega, artikuleerib nende abil ja paneb neid endid artikuleerima. Kunstnik muutub natuke materjaliks ja materjal muutub natuke kunstnikuks.

Olemasolemise erinevad viisid saavad kokku imelikus titaanlikus tantsus. Argo skulptuurid on väga kehalised, biomorfsed, aga kindlasti mitte äratuntavad. Loomalikud ja taimsed elemendid põimuvad, esitades mingit alternatiivset evolutsiooni – kummastavad hiigelkookonid, tolmukatega tiivulised, tihti on raske otsustada, kas tegemist on olendi või organiga.

Energeetiliselt on need tööd ülimalt laetud. Metalli puhul väldib Argo Männik kuumtöötlust, mis materjali töötlemisel tekkivad pinged lõõmutades maha laeb, materjali täielikult autori tahtele allutab. Materjali allutamine teda ei huvita, tema töötab justnimelt pingetega. Tsiteerin kunstnikku ennast:

Minu lähenemine on enamasti külmtöötlus, materjalis tekkivad pinged materjali ka jäävad. Kasutades ühe töö juures tuhandeid, võibolla kümneid tuhandeid haamrilooke, mõjutab see materjali struktuuri molekuli tasandil. Iga löögiga muutub struktuur aina tihedamaks ja materjal õhemaks. Tekkib tohutu hulk pingeid, mis üksteist mõjutavad, materjal hakkab dikteerima töö lõpptulemust. Metall liigub minu etteantud suunas ainult teatud piirini, sealt edasi hakkab see ennast ise liigutama, valides endale mugavamaid asendeid. Mina suunan teda ja tema hakkab mind suunama. Tekkivad improvatiivsed vormid ja juhuslikkus kohtub teadlikkusega. Seal me juba tantsime koos, mina astun sammu paremale ja tema hoopis sammu edasi.

Ma tunnen pinget igas oma haamrilöögis nii läbi käe kui helilainete. Löögid lähevad järjest tugevamaks, detsibillid tõusevad ja võib kuula järjest kõrgemaid noote. Lõpuks, kui sinnamaani välja lähen, toimub materjali lõhenemine ja rebenemine.

Sama mänguliselt suhtun ma pinnastruktuuridesse. Need muutuvad kogu protsessis. Esialgu hõredad, iga löök loetav, hiljem tihedamad. Vahel lisan tihedusele hoopis hõredust äkilistemate löökidega. Materjali pingete ebaühtlase jaotuse tõttu tekkivad suured pinnafaktuuride muutused. Toimuvad metamorfoosid ei ole enam ainult minu kontrolli all.

Puiduga töötades otsib Argo Männik olemasolevaid pingeid. Puit on neid täis – kõverused, hargnemised, oksakohad, väänded, süü ja vigastused. Kunstnik väldib kuivatist tulnud puitu, loomulikus keskkonnas kuivanul on selgem iseloom, toon muutub sügavuses, praod ja lõhed on kõnekamad. Need muutuvad teose algtõukeks, mõnikord ka aineseks, niisugune tööviis on empaatiline improvisatsioon materjali iseloomuga.

Sellist meetodit võib ka posthumanistlikuks kutsuda, sest see märkab materjali agentsust ning reageerib sellele, püsib dialoogis. Lisaks eelistab Argo tuttavat puitu, puid, mida ta on kasvamas näinud ja mis on millegipärast talle tähendusrikkad. See lisab teosele energeetilisi kihte. Posthumanistlikud on ka nende skulptuuride biomorfsed vormid, äratundmine, et me elame maailmas, mis juba ammu enne meid oli asustatud väga imeliste olevustega, et inimese tahe on ainult üks faktor aset leidvates protsessides ja üldse mitte kõige olulisem.